Venepärane luulevormis hingamisõpetus.

Maria Säkö (Tlk: Kristjan Sarv).

23.11.2009

(pildi allkiri): Eesti näitlejad räppisid hapnikupuudusest.

BALTIC CIRCLE 18.-22.11.

Hapnik. Teatri „Puoli-Q“ laval. „Polygon“ teatri külalisetendus Eestist. Näidendi autor Ivan Võrõpajev, lavastaja Tamur Tohver. Laval Kristjan Sarv, Elina Pähklimägi ja Päär Pärenson.

Tamur Tohveri lavastatud ja Ivan Võrõpajevi tekstil põhinevas „Polygon“ teatri lavastuses „Hapnik“  usaldatakse kenasti puhta lavakõne võimalusi. Kristjan Sarv ja Elina Pähklimägi räpivad „Hapnikus“ kahe vene noore kohtumisest. Neile on DJ-na toeks Päär Pärenson, miksides muusikat ja juhtides etenduse rütme.

Räppiva kolmiku mängu ning Võrõpajevi piibellike võrdpiltide läbi avaneb publikule hapnikku ahmiv tänapäeva inimene; seda nii piltlikult, kui ka sõna otseses mõttes. Hingamine on etenduses elu ja lootuse sümbol, hapniku saamiseks teevad inimesed meeleheitlikke tegusid. Monoloogide edenedes, üritavad näidendi tegelased - suurlinna naine ja väikelinna mees -  kokku saada. Etendus toob meieni inimese loo, põimides sujuvalt sisse ka globaalpoliitilisi probleeme, nagu näiteks  2001 aasta rünnak WTC-le või olukord Iisraelis.

Piibli kümme käsku leiavad üpris tavatuid lahendusi; nii ei piisa näitaks vaid sellest, kui pöörad vaenlasele ette pahema põse - tähtis on, et vaenlane sinna ka paugu kirja paneks. See kujund iseloomustab nii tänapäeva sadomasohistlike inimsuhete kui ka kaasaegse sõja loogikat.

Sarve ja Pähklimägi mäng ei jäta kohta sentimendile ning näitab, et „sõna“ näitelaval pole kuhugi kadunud. Ka mõned teksti banaalsemad lõigud, näiteks arutelu meeletust armastusest, ületatakse auga.

Üks osa räpitakse ette nii, et publik kuuleb vaid teksti, samal ajal, kui näitlejatel on kõrvades muusika, millele nad peale räägivad. Lavastuslik lahendus pani mõtlema ühe lavastuse peamise küsimuse üle, et kas me oma Ipod'i maailmas elades enam üldse teineteist kuuleme? 

Vene kaasaegse näitekirjanduse tippu esindava Võrõpajevi (s.1974) „July“-t mängiti Helsingis 2008 aasta „Stage“ - festivalil. „Hapnik“ (2008) on tema varasem näidend ja sellest on vändatud ka mängufilm.

Tihti räägitakse, ilmselt õigustatult, et soomlased võiksid vene asjadega rohkem kursis olla. „Hapnikus“  pole siiski midagi keerulist. Siin inimesed lihtsalt teavad, mis tunne on näha, kuulda, haista ja maitsta globaalseid probleeme läbi oma igapäevaelu.